Kuidas poliitikud musta valgeks räägivad?

Me kõik oleme vaadanud otseülekandeid poliitikute kõnedest ja näinud erinevaid riigimehi enda agendasid kaitsmas. Tõsi, poliitika on omaette maailm, kuid sellest väljapoole suunatud kommunikatsioon on tihtilugu tihedalt erinevate retooriliste võtetega läbi põimunud. Selles postituses vaatame lähemalt, milliseid võtteid poliitikud kasutavad, et arutelude käiku enda kasuks pöörata ja avalikes kõnedes hõlpsasti poolehoidu võita.

Korrelatsioon või põhjus-tagajärg?
Nii mõnedki poliitikud kasutavad oma kõnedes väiteid, mis ei põhine puhtal teaduslikult mõtlemisel. Nad seostavad asju, mis võivad omavahel olla küll korrelatsioonis, ent see ei tähenda otsest põhjus-tagajärg seost. Näiteks võib keegi oma kõnes väita, et teatud ühiskonnagrupiga on seotud kõrgem kuritegevuse määr. Jah, statistiliselt see võibki nii olla, kuid kindlasse gruppi kuulumine ei pruugi põhjustada kuritegelikku käitumist. Tegelikult võib kuritegevuse taseme juures mängida rolli madal kättesaadavus kvaliteetsele haridusele või kuuluvustunne ühiskonda.

Hetkel seletamatu või täiesti seletamatu?
Mõnikord apelleerivad kõneisikud väidetele nagu “Seda on võimatu seletada!” või “Seda on juba aastaid uuritud ja keegi pole lahendust leidnud. Võime julgelt väita, et ilmselt polegi see võimalik.” Kunagi ei tähenda siiamaani seletamatu nähtus seda, et seda poleks võimalik tulevikus lahti murda. Samuti ei viita lõpule viimata uurimine või audit ebarealistlikele ootustele selle lõpetamise ja vettpidavate tulemuste leidmise osas.

Non-Sequitur
Ladinakeelse nimetuse taga peitub väga lihtne kontseptsioon. Poliitikud võivad esitada väite ja järeldada sellest midagi, mis pole algse väitega tegelikult loogiliselt võttes mitte kuidagi seotud. Näiteks võib keegi väita, et ühiskonnas on kasvanud mängurlus ja seetõttu tuleb suunata 5 miljonit eurot taastusravikeskustesse. Ainuüksi sellisest eeldusest ei piisa, et tulla välja järgneva väitega. Samahästi võiks keegi öelda, et vaja on teha põhjalik analüüs, kas taastusravikeskused on just õige ja suure sotsiaalse tuluga koht, kuhu nii suuri rahasummasid korraga liigutada.

Libe jää
Libeda jää argument viitab sellele, et kui nõustutakse ühe seisukohaga, siis pole väga kaugel sellest kõvasti ekstreemsemate seisukohtadega nõustumine. Seda argumenti on kasutatud paljude homoabielude vastaste poolt, kes on väitnud, et abieludega nõustumise järgselt “poleks enam sugugi kaugel see, kui hakatakse koduloomade, väikelaste või isegi mänguautodega abielluma”. Formaalse loogika põhjal pole see väide kohe kindlasti tõene, sest meil puudub tõestus selle kohta, et ühe asjaga nõustudes hakataks kohe palju äärmuslikemate teemade või otsustega päri olema.

Ad hoc argumendid
Põhimõtteliselt tähendab ad hoc seda, et viimasel hetkel lisatakse vastastelt saadud mõjuvatele argumentidele juurde lisatingimusi. Kui uuringu tulemus leidis, et ühe poliitilise osakonna töö on olnud ebaefektiivne, siis ütlevad vastased selle peale, et uurijad olid ise korrumpeerunud ja solkisid tulemusi. Täiendavate uuringute puhul ei leitud sellele kinnitust, kuid nüüd ütlevad oma seljaaluse kaitsjad, et korruptsiooni uurinud organid olid omakorda määritud kätega. Niiviisi muutuvad väited aina absurdsemaks, kuid tõendeid on neile võimalik üha vähem leida.

Tu quoque
Jah, päris paljude retooriliste nippide nimed pärinevad ladina keelest! See konkreetne viis hõlmab endas kõige lihtsamat “aga sina tegid ju ka nii” väidet. Seda kasutatakse erinevate ebapädevuste kinni mätsimiseks või vigade tegemise eest vabandamise asemel nende õigustamiseks. Kui avastatakse, et mõni poliitik on ebaseaduslikult rahadega ümber käinud, siis ütleb ta seletuseks: “Aga see erakond tegi ju täpselt samamoodi! Miks te nende kallale ei lähe?” Seejuures pole üldsegi tähtis, kas teine erakond tegi sama või mitte, sest praegune arutelu oli fookusega puhtalt ühel erakonnal.