Valimisõigus ja noored – mis vanuses tagada valimisõigus?

Viimastel aastatel on ühiskonnas palju kajastamist leidnud valimisea langetamise küsimus – soov oli anda noortele rohkem hääleõigust, muutes uueks valimisõiguse minimaalseks piiriks 16 eluaastat. Hiljuti ka võeti otsus vastu ning nüüdsest saavad kõik 16-aastased anda oma hääle kohaliku omavalitsuse valimisel. Ka pärast otsuse vastuvõtmist sai Riigikogu kurjade näpuviibutuste osaliseks, kuna paljud peavad seda langetatud piiri ebamõistlikuks ning ebavajalikuks (los mejores préstamos en España).

Üks peamine põhjus, miks vastuvõetud muudatus paljudele meelt mööda ei ole, on lihtsalt selle ebavajalikkus. Nimelt ei ole otsusel tegelikkuses erilist mõju ühiskonna arengule, kuigi ometi peaksid poliitilised otsused arvesse võtma kogu riigi heaolu, mitte ainult teatud gruppe. Antud muudatus on aga kasulik eelkõige erakondadele, kes kipuvad ära kasutama noori, kellel ei ole veel välja kujunenud poliitilised arusaamad ning seega manipuleeritakse noori ka hõlpsamalt.

Kogu muudatuse eesmärk oli kaasata noori rohkem. Ka see punkt on aga mitmetahuline. Paraku ei ole Eestis tohutul hulgal noori, keda huvitaks valimine, seega ei ole ühiskonnas tungivat vajadust selle muudatuse järgi. Kindlasti on noorte hulgas palju neid, kes on poliitmaailmaga kursis paremini kui mõned täiskasvanudki ning on igati adekvaatsed oma hääle andmiseks, kuid see väike hulk noori ei ole piisav, et esindada valdavat enamust, kelle jaoks tegelikult ei lähe hääletamine absoluutselt korda.

Väga suur murekoht ongi muudatuse võimalikud tagajärjed. Noored, keda ei huvita hääletamine, võivad anda hääle hoolimatult, et lihtsalt toiming „kaelast ära saada“, seega ei ole ka enam hääled niivõrd ausad. Samuti mängib rolli eelnevalt mainitud manipuleerimine, mistõttu on peamine mõju parteide jõujoontele kohalikel valimistel.

Muudatuse vastased on avaldanud sõjakalt vastuväiteid ka põhiseaduse muutmise teemal. Põhiseadust ei tasuks muuta niivõrd kergekäeliselt, eriti asjaolude pärast, mis ei muuda Eesti elu terviklikult ja laiaulatuslikult. Nii tekib inimestel mulje nagu põhiseadust saabki muuta suvaliste probleemide tagajärjel ning nii nõrgeneb ka Eesti demokraatlik süsteem. Rääkides demokraatiast, on meie riigi alustalaks esindusdemokraatia, mida peaks iseloomustama elukogemus ja poliitiline küpsus. Keskkoolinoorte puhul ei saa sellest kindlasti rääkida. Noored on paraku hõivatud muude küsimustega ning elukogemusest ei saa enamike 16-aastaste puhul kindlasti ka rääkida.

Ka pooldajad on pisut skeptilised ning on öelnud, et muudatusega ei tasuks kiirustada, sest enne tuleks noori teavitada ning õpetada rohkem poliitteemasid. Pooldajate arvates aga aitab valimisea langetamine mõelda ühiskonnas olevatele probleemidele, mistõttu kasvavad noortest vastutustundlikumad ja poliitikast rohkem huvi tundvad täiskasvanud.

Peamine mure seisneb aga siiski selles, kuivõrd mõjutatavad noored on. Vanemad, õpetajad, poliitikute kampaaniad, meedia – selle kõige mõjul kujuneb noorel arvamus ning paraku ei pruugi see alati olla kõige selgem ega kõige teavustatum.

Ehkki muudatuse eesmärk oli noori rohkem kaasata, ei ole osade meelest see õigustatud põhjendus, kuna noored saavad ka praegu osaleda poliitikas. Selle jaoks on loodud noortevolikogud, mis tegutsevad aktiivselt pea iga omavalitsuse juures ning seeläbi saavad aktiivsed noored kaasa lüüa. Välja on käidud ka idee, et noortevolikogu esindaja saaks osaleda volikogude komisjonides – siis ei oleks vaja muuta ka põhiseadust ega võtta vastu mastaapseid otsuseid, ent aktiivsed noored saaksid ikkagi kaasa lüüa otsustes.

Kõige selle pärast ei peetagi valimisõiguse langetamist eriti mõistlikuks otsuseks. 16-aastane on veel siiski liiga noor, et vastu võtta poliitotsuseid ning paraku ei pruugi enamus selles vanuses olevaid noori ka huvi tunda poliitika vastu, mistõttu on valimisõiguse ea langetamine kahjuks üsna mõttetu uuendus meie seadustikus.